IN MEMORIAM Felix Urve (13.06.1928 – 23.05.2017)

Teatrile pühendunud. Näitlejaid armastav. Loodust austav. Need on esimesed mõtted, mis seostuvad Sinu nimega, Felix. Sain Sinuga tuttavaks 47 aastat tagasi. Siis juhtisid Sa väikeses Wismari-pargi majas A. H. Tammsaare nim. Rahvateatrit. Kokku ligi kolmkümmend aastat. Istusid hilistel öötundidel tekstiraamatu taga, et ette valmistada järgmist proovi. Tegid proovisaabujaile võileibu, et Sinu näitlejad pärast päevatööd oma rollidega tegeleda jaksaksid. Siis tundus see kõik mulle liigse hoolitsusena. Seda meenutades  mõistan Sinu omakasupüüdlikku armastust oma näitlejate vastu.  Ja kui proov läbi, siis panid Sa käima hiigelsuure “Tembr” lindimaki, et oma lavastustele hakata otsima taustamuusikat. Lendlauseks sai pidudel Sulle esitatud soov “Felix, pane mölamasinale rihmad peale!”. Ja siis tarisidki Sa välja “Tembr” maki, et rahvast tantsitada. Andsid kuulata võõramaa lugusid, mida öösel lindistanud olid. Sinu lavastuste muusikalised kujundused oli tuntud-teatud.

Pärast Eesti Teatriinstituudi lõpetamist töötasid Sa lühikest aega televisioonis. Andeka näitleja ja koomikuna lavastasid Sa kuuekümnendail mitmeid suurlavastusi, kus ühendasid sõna ja muusika. Ja neist aegadest räägitakse lausa legende. Mitmetunnised piletisabad “Estonia” kontserdisaali ja “Kalevi” spordihalli kassaluukide taga, saalitrügijate surve all lõhutud ukseklaasid, kordusetendused teisteski Eesti linnades. Rahvas ootas neid muusikalisi lavalugusid, sest midagi sellist ei tehtud siis veel ei teles ega kutselistel lavadel. Saateorkestrit juhatasid Aleksander Rjabov ja Emil Laansoo. Bändis mängis kaasa Eri Klas.

Mõnekümne ruutmeetrises proovisaalis valmisid M. Karusoo «Kõik oleneb meist» (1970), A. Arbuzovi «Vanamoodne komöödia» (1972), A. H. Tammsaare «Vargamäe» (1973), E. Vetemaa «Jälle Püha Susanna» (1974) ja paljud teised lavastused.

Eriline oli Sinu suhe loodusega. Juba varakevadel kadusid Sa pikkadeks päevadeks metsa. Sügisel üllatasid Sa oma kolleege seenetoitude ja moosidega. Sinu sünnipäev suve hakul oli oodatud sündmus, sest siis oli ikka oodata ülimaitsvaid seeneroogasid. Ja oh neid sügisesi seiklusjutte Sinu metsakäikudest!

Meenuvad Sinu kaugekõned kultuurimajadesse, kui Sa väljasõiduetendusi ette valmistasid. Etenduse aegade kokkuleppimisele eelnesid pikad sissejuhatused poliitikast ja majandusest, ilmast ja inimestest. Hüüdsime vahel Sinu telefonikõnele sekka “Felix, küsi, mis ilm neil seal Obinitsas on?”. Aga just need pikad vestlused olid Sinu erilised inimeste lähedale minekud. Ringreisid olid Sinu kirg, sest just väljasõitudel tundsid Sa, et oled oma näitlejate kui oma pere keskel.

Sa olid oma maises elus üksikuitaja. Teatrirahvas oligi ju Sulle Sinu ainus pere. Nüüd oled Sa saanud osaks eluloodusest. Loodusest, mis liigub ikka loomispulbitsusest loojumisrahusse.

 

Rahu Sulle, hea kolleeg!

Jaan Urvet